Tallinna Ehituskool - töökoht kogu eluks!

08.03.2023

Kas teadsid, et Tallinna Ehituskoolis töötavad mitmed inimesed, kes on tähistanud siin oma 20-ndat, 30-ndat ja mõni isegi 40-ndat tööjuubelit.
Tänapäeval tundub see üsna rariteetne. Kuid mis on selle saladus, kas suur palk, kirg õpetamise ja hariduse vastu või hoopis äärmiselt toredad kolleegid, kellega ühte jalga astuda? Saame teada.
Oma „Kellu“ loo räägivad meile viis Tallinna Ehituskooli kauaaegset töötajat.

Alar Kurg, tööstaaž 30 aastat
Puitkonstruktsioonide eriala õpetaja

Kuidas sa Tallinna Ehituskooli sattusid, kas kandideerisid või kutsuti?
Mind tõi siia juhus. Poole kõrvaga vennalt kuulsin, et Ehituskoolis on õpetaja ametikoht vakantne. Teadsin, et minu vana meister, kes mindki õpetas, läks ära. Kandideerisin siis ise tema asemele ja siia mind võeti. Olen ise lõpetanud tisleri eriala ja alguses tulingi seda siia õpetama, siis aga liikusin puitkonstruktsioonide eriala peale, kus olen tänaseni.

Kui kaua sa Tallinna Ehituskoolis oled töötanud?
Oeh, ma ei teagi – äkki mingisugune 30 aastat. Olin vist 25. aastane kui siia tulin.

Mis on see miski, mis on sind Tallinna Ehituskoolis hoidnud?
SUVEPUHKUS! Tulin muidugi sellepärast, et mul on huvi eriala vastu, õhkkond, toredad õpilased.

Mis on nende aastate jooksul olnud see kõige eredam juhtum, mida sa oskad kohe välja tuua?
Iga aasta juhtub kindlasti midagi. Aga kohe esimese asjana tulevad pähe need viimaste aastate töövarjutused, õpiränded välismaale Erasmus+ programmi kaudu. Need on tõesti väga äge boonus.

Heli Allikas, tööstaaž 35 aastat
Restaureerimise ja tisleri erialade õppesuuna juhtõpetaja

Mis Sind Tallinna Ehituskooli tõi?
Lõpetasin Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi (praeguse nimega Tallinna Tehnikakõrgkool), enne seda oli eriala valikute hulgas ka õpetaja amet. Lõpetasin kooli ajal kui lõpetajad said suunamise tööle. Sellel aastal oli nimekirjas lisaks ehitusettevõtetele ja projekteerimisbüroodele üks kool, K. Kärberi nimeline kutsekool nr 12, kuhu otsiti viimistluse erialale meistrit. Tulingi seepeale kohale, läksin direktori jutule ja nii ma siia sattusin. Kuna olen Lõuna-Eestist pärit, siis oli ka elamist tarvis, kuid see oli ainuke tööpakkumine ilma elamispinnata. Tänu tollasele direktorile lahenes ka see probleem ühiselamu koha näol. Teiste jaoks oli muidugi arusaamatu, et miks ma tunduvalt ahvatlevamatele pakkumistele eelistasin kooli, aga mina teadsin, et see on just midagi mulle!

Kaua sa oled siin tööl olnud?
10.05.1988 oli minu esimene tööpäev.

Mis on see miski, mis on sind siin majas nii kaua hoidnud?
Sest kogu aeg on midagi põnevat teoksil, midagi uut ja huvitavat on ikka silmapiiril. Olen saanud õppida, areneda, täiendada ennast nii Eestis kui ka väljaspool. Inimesed, kellega puutun õpetajana kokku on toredad ja inspireerivad, olen neilt palju õppinud ja innustust saanud. Lisaks on aastatega lisandunud ka missioonitunne, restaureerimisega seotud oskused ja teadmised on unikaalsed, neid tuleb elus hoida ja edasi anda!

Aga kuidas sa selle erialani üldse jõudsid kui sa tegelikult tulid Ehituskooli üldse viimistlust õpetama?
Jah, alustasin viimistlejatega ja olen õpetanud siin plaatimist müüritöödeni välja.
1994. aastal rakendati meie koolis uus riiklik õppekava puit- ja kiviehitiste restauraator, aga puudus vastavate oskustega õpetaja. Direktort leidis, et keegi on vaja selleks välja koolitada ja nii ma hakkasingi ise õppima ja ka õpetama. Väljaõpet sain hästi palju Soomes – osalesin restaureerimisteemalises koolitusprojektis, mis kestis vahelduva eduga kümme aastat. See oli tõeliselt hariv ja kasulik kogemus. Soomes toimus teooria ja Eesti erinevates mõisates praktiline pool.

Kui riiklik õppekava põhikooli baasilt ära kadus, tuli asemel 5. taseme restauraator-viimistleja õpe. Põhikooli õppija asendus täiskasvanud õppuritega nö sessioonõppega, kellele ma seda valdkonda nüüd annan. Mingil ajaperioodil oli koolis töötades nõudeks pedagoogiline haridus ja nii ma lõpetasin lisaks ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi kutseõpetaja ja sotsiaalpedagoogi erialal.

Mis nende aastate jooksul on olnud kõige meeldejäävam moment?
Õnneks jagub koolipäevadesse piisavalt meeldejäävaid situatsioone ja inimesi. See kui nad tulevad meie kooli ja minu juurde õppima ning nad on rahul nende oskuste ja teadmistega, mida nad saavad, on rahuldust pakkuv. Kõige emotsionaalsem on see moment kui sa kooliaasta lõpus oled lõpuaktusel ja näed oma õpilasi, kes on kenasti täiskoosseisus laval, tänulikud ja rõõmsad.
Õnneks on vaja õppida ja õpetada!

Tõnu Armulik, tööstaaž 36 aastat
Arendusdirektor

Mis tõi sind Tallinna Ehituskooli tööle?
Mind tõi siia see, et ma tahtsin, et minu puhkus oleks alati suvel. Enne seda jõudsin töötada tehases, kus puhkust anti kui jumal juhatab ja tööaeg oli kaootiline. Teadsin, et õpetaja ametis on võimalik terve suvi puhata ja sellepärast siia tulingi. Esialgu tulin siia puiduerialade õpetajaks. Olen ise hariduselt puidutöötlemise tehnoloogia insener. Insenerioskused olen küll ammuilma juba minetanud, aga sellevõrra olen kindlasti pädevam koolielus.

Kui kaua oled sa Tallinna Ehituskoolis töötanud?
Üle kolmekümne aasta, 36 aastat kui täpne olla, tulin siia 1. september 1987.

Kuidas on kujunenud teekond õpetaja ametist arendusdirektori ametipositsioonini?
Teekond on olnud vaevaline (nali!) Esimene aasta olin üldse puiduerialade teooria õpetaja, ise õppisin ja algul tuli ennast ikka väga palju kehtestada. Siis juhtus, et pidin vahepeal sõjaväes käima ja kui naasesin, oli minu vana ametikoht juba täidetud. Mulle pakuti restauraatorite grupi juhendaja kohta, mis tegelikult oli siiski tislerite õpetaja ametikoht.
1993. aastal hakati Ehituskoolis korraldama ka täiskasvanute koolitusi, kus mina hakkasin tunde andma. Aasta pärast, kui loodi täiskasvanute koolituse osakond, pandi mind selle etteotsa. Sinna juurde hakkasid tulema ka vaikselt erinevad välisprojektid (nt Leonardo, nüüdseks Erasmus+ jms), millega ma samuti tegelesin. Seda tööd sai tehtud kusagil 2009. aastani, mil koolis loodi arendusdirektori ametikoht ja mulle tehti maja seest ettepanek see vastu võtta. Siiani olen ma siin vastu pidanud, siiani juhin ka täiskasvanute koolituse poolt ja kõiki välisprojekte.

Mis on see miski, mis on sind Tallinna Ehituskoolis hoidnud?
See miski, mis on mind nii kaua siin majas hoidnud on just see asjaolu, et ma tunnen selle kooliga mingisugust väga erilist sidet. Minu jaoks ei ole see lihtsalt üks maja ja inimesed siin sees, vaid kui organism, kuhu ma olen enda võimekuse rakendanud. Teine pool on see tsüklilisus, kus toimub pidev noorte inimeste vool, kes pidevalt arenevad ja lahkuvad siit majast palju küpsema ja targemana.

Mis on see kõige meeldejäävam sündmus või juhtum koolis töötatud ajast?
Kõige eredam asi, mida oma panust arvestades välja tuua on ehk kogu uue õppebaasi valmimine, mille projekti ma ise kirjutasin ja koos hea kolleegiga, Tarmo Laabaniga, oma hinge sinna sisse panime.

Terje Jaksen, tööstaaž 39 aastat
Ehitusviimistluse eriala juhtõpetaja

Mis sind Tallinna Ehituskooli üldse tõi?
Mulle tehti ettepanek tulla kooli tööle. Ettepaneku tegi tol ajal vanemmeister I. K. Tiitso, hilisem pikaajaline koolidirektor.

Kui kaua sa oled siin tööl olnud?
Ma tulin siia 1984. aastal. Vahepeal olen ka teistel ametikohtadel olnud. Näiteks tulin siia alguses õppemeistriks, siis lõpetasin Tallinna Majandustehnikumi õigusalal ja mulle pakuti hoopis kantselei juhataja kohta. Seadused olid just muutunud ja mina olin värske õigusalase diplomiga. Minul oli natuke lihtsam ehk hakata neid asju ümber tegema. Seal olles, ma tundsin, et ma olen ikka õpetaja. Nii kui taas võimalus avanes naasesin ehitusviimistluse eriala õpetajaks.

Mis on see miski, mis on sind siin koolis nii kaua aastaid hoidnud?
Ütlen ausalt – õpilased!
See on nii loominguline kui sa näed seda, mis neist lõpuks välja tuleb, kuidas nad küpsevad. Ma tean kui kogenematu mina noorena olin ja mõistan neid või vähemalt üritan. Kuigi vahepeal pean endale aru andma, et Terje – need ei ole sinu isiklikud lapsed.
Ma hindan noorte siirust ja vahel ka sinisilmsust. Mulle tegelikult päris ausalt meeldivad noored inimesed. Neile tulebki andeks anda. Neil ei ole seda elukogemust ja kogemuste pagasit, mis meil, vanematel juba olemas on.

Mis on nende pikkade aastate jooksul see kõige eredam sündmus või asi, mida sa tahaksid eraldi välja tuua?
Liigutavaid hetki on olnud päris palju. Kõige enam teeb rõõmu kui mu õpilastel läheb hästi ja nad on õnnelikud, ükskõik kus nad ka ei ole ja millist tööd nad ei tee. Parem muidugi erialane töö, sest maailma parim elukutse on ikka ehitusviimistlus. :)

Meeta Heinaste, tööstaaž 42 aastat
Ehituse õppesuuna juhtõpetaja

Mis Sind Tallinna Ehituskooli tõi?
Aa, ma olin tegelikult selle kooli õpilane, siis läksin ehitusele tööle. Olin aasta aega Tallinna Elamuehitus Kombinaadis tööl ja siis tuli personali inimene minuga rääkima, et tule Ehituskooli tootmisõpetuse meistriks. Tol hetkel ma mõtlesin, et oi ei, mina küll kooli tööle ei lähe. Ja läks paar kuud mööda kui koolist tuli minuga rääkima üks tootmisõpetuse meister, et Meeta tule ikka meile tööle ja vot siis ma juba mõtlesin, et ah okei. Tol ajal olingi siis tootmisõpetuse meister ja esimesena hakkasin õpetama viimistlemist, kuna ma ise õppisin seda siin.

Nüüd ma olen hoopis ehituse valdkonna juhtõpetaja ja annan enamjaolt plaatimist. See, mõnes mõttes suunamuutus, toimuski nõnda, et ei olnud eriala õpetajaid ja siis vaikselt õppisin kõrvalt müüritööd, kusjuures Heli Allikaga koos õppisime seda (meie hiljuti pensionile läinud õpetaja Valter Otsa juhendamisel). Tol ajal oli meil koolis üks kolme või nelja aastane õppegrupp restauraator-viimistlejaid ja me koos Heliga andsime neile müüritööd. Siis mingil hetkel juba õpetasin neile üldehitust. Sealt kuidagi kooruski välja, et igaüks võiks valida endale nö oma suuna, mida õpetada ja mina valisin plaatimise, mille praktikat ma sain juba eelnevalt ka ise ehitusel tööd tehes. Eks vahepeal saab muid asju ka antud nt krohvimist, müüritöid, hüdroisolatsiooni.

Kui kaua sa oled Ehituskoolis tööl olnud?
Õpetajaks tulin ma aastal 1978. Õppetöö oli juba alanud, see oli vist äkki 7. septembril. Ise õppisin 1974. - 1977. aastal, tulin samamoodi peale põhikooli siia õppima.

Mis on see miski, mis on sind nii kaua siin tööl hoidnud?
Esialgu kolm-neli kuud tekkis mul küll tunne, et EI, ma ei taha siin tööd teha. Esiteks sellepärast, et ma olin ise ju nii noor ja kõik õpetajad olid palju vanemad. Hakkasin nagu väheke pelgama. See periood läks, aga päris kiiresti mööda ja noori minu vanuseid hakkas aina juurde tulema. Meil tõesti on olnud super kollektiiv.
Teine asi muidugi, mis ka tõmbas või ehk hoidis, on ikkagi töö noortega. Kui näed, et nad saavad oma ameti selgeks, käime võistlustel, silmad säravad, kõik läheb hästi, siis mis sa veel tahad saada onju?

Kas on nende pikkade pikkade aastate jooksul olnud selline väga ere hetk, mis koheselt ehk meelde tuleb ja tahaksid kuidagi ära märkida?
Oi issakene!
Mäletan, et kui hakkasin abielluma ja mul oli just kolmas kursus (ehitajate rühm) ja poisid ütlesid, et: „Õpetaja, palun ärge minge mehele!“ See oli nii armas, tõeliselt kihvt grupp oli, see on kuidagi nii meeles ja paneb mind ikka vahetevahel muigama. Tead vanasti olid ikka jube head õpilased. 28 mul rühmas oli ja 27 vist ka lõpetas, nii nii head õpilased olid. Nad lausa tahtsid õppida. Ega õpilased ongi nagu omad lapsed. Ega tänapäeva lapsed on samamoodi armsad, lihtsalt aeg on teine.